Oh-oh, seda lusti ja lillepidu, mis meie õuele on saabunud. Taaskord üle pika aja algab eestlastele vägagi meeltmööda olev valimistrall. Otseseid plakateid ja reklaamklippe pole veel mina isiklikult näinud, kuid on tunda teatavat ärevust kõigi juhtivate poliitikute kehahoiakus. Kuulsin isegi, et peale Edgar Savisaare kinnitamist valimisnimekirja esinumbriks, olevat päevakangelane Toivo Tootsenit suisa põsest näpistanud. Ah, kui tore kui noored teineteist leiavad
Aga las jääda see kevad-südames-jutt. Räägime noorpoliitkutest.
Aasta (noor)poliitika üllatus oli minu jaoks Anto Liivat’i esinumbriks valimine Rahvaliidu poolt. Heakene küll, et Rahvaliit, aga äärmiselt julge ja tervitatav samm. Ehk hakkab Rahvaliit oma seanäo identiteedist üle saama ning korralikud inimesed hakkavad seda erakonda vedama. Muideks, kui teha üks korralik puhastus – visata vanad kommarid ja jahimehed (mitte küll kõik) erakonnast välja ning fairyveega nimi puhtaks küürida võib veel sellest parteist asja saada.
Ka viimastel Riigikogu valimistel arvati, et Rahvaliit ei suuda valimiskünnist ületada, aga võta näpust. Maaparteile omaselt on nad sama sitked kui umbrohi. Tulles tagasi herr Liivat’i juurde, siis ootaksin temalt konstruktiivseid mõtteavaldusi loetavas, kuulatavas ja nähtavas meedias. Samuti loodan, et ta ei hakka tegelema poriloopimismängudega, mis on omased pigem koolist väljavisatud poisikestele.
IRl sai ka hakkama minu jaoks meeldiva üllatusega, et Karoli Hindriks sai suht-koht nimekirja etteotsa. Peale selle, et ta on päris kena, võib öelda ka, et ta on piisavalt võimekas. Ja miks ta ei peaks?
Ta on poliitikas tegev, samuti juhib ta MTV-d (kiibitsejatel on siinkohal ikka midagi plõksida, aga tehke järgi ning siis mölisege) ning ta on kena ka. Seda ma vist juba ütlesin. Aga. Jas, siin on aga, mida ma Liivat’i juures ei täheldanud. Niipalju kui mina olen biiti välja jaganud toimub EP valimised suletud nimekirja meetodil. Ehk põhimõtteliselt hääletame me erakonna poolt. Niisiis, kui IRL saab protsentuaalselt kaks kohta (mis võib olla isegi reaalne), siis kahjuks Karoli, kes nimekirjas kolmandal kohal ei pääse parlamenti
Samuti on äärmiselt kaheldav, et tänavu üldse mõni erakond rohkem kui kaks kohta suudab hõivata. Ükski erakond pole suutnud leida oma Toomas-Hendrik Ilves’t, kes tookord paugutas võimsalt ning teenis sotsidele kolm saadikukohta. Kahjuks.
Reformaritel pole nimekirja kinnitatud. AK-s öeldi, et esinumber on arvatavasti Kristiina Ojuland (huvitav, kas EP saadik töötab 36 tundi ööpäevas?), temale võib järgneda Igor Gräzin ning kolmanda numbri peale heitlevad Silver Meikar (teada-tuntud ka kui Hõbetegija) ja Onu Raivo. Kuna minu tänane postitus on pühendatud noorpoliitikutele, siis miks mitte ei võiks Meikar Brüsselisse minna? On ta ju pidanud Kiievis ja kusagil Tiibetis söömata ja joomata olema.
Peavarjuks olevat olnud tal pelgalt vana Jotose telk. Küll oleks tore, kui poiss saaks keldrikorrusel väikese toakese, kus ta saaks kirja panan oma memuaare.. kindlasti on tal palju häid mõtteid ning miks mitte neid kirja panna euroliidu pealinnas? Paraku tuleb jälle nentida, et reformarid kolme kohta ei saa ning Meikar-poiss peab Brüsselist suu puhtaks pühkima.
Sotside esinumber ei ole noorpoliitik. Kuigi jah, Ivaril on teine noorus peal, aga see ei lähe arvesse. Kuigi midagi kindlat ei ole, tundub siiski, et miskit noort ja huvitavat sealt ei tule. Ikka vanad kalad – Saks, Mikko, Nestor, Mikser. Ja ei taha noorpõlve peale ka tulla sotsidele. Samas omal ajal olin seotud noorsotsidega ning, mis parata… nende jobude seast (ande andeks, kui kedagi solvab, aga minu arvamus) olekski raske kedagi head leida.
Kui mõni ei saa läbi Lätita, siis Keskerakond ei saa läbi Savisaareta. Huvitav, mis juhtub, kui Savikas ükspäev enam ei jõua? Vahetusmeestepink on küll pikk, aga Artur Kotenko ei ole ju Mart Poom. Igatahes jah, Savikas läheb Euroopasse, pole ju temagi Lääne-Euroopas käinud. Viimane teadaolev välisreis ulatub aastate taha, kui ta käis Petseris. Vaadates nimekirja edasi, siis … ja lõpetame siinkohal Keskerakonna nimekirja käsitlemise.
Rohelised. Osalevad küll jah, aga noorsoolikaid ei ole ja neid vanu ma ka ei tea. Kui muidugi, kanafekaaliekspert Marek Srandberg-Siin-Haavatud-Seal välja arvata.
Niisiis, kas toimub võidukäik või mitte. Kolme noorkandidaadi seast – Liivat, Hindriks, Meikar – oleks minu meelest kõige tõenäolisem ja ka ebatõenäolisem just Anto Liivat’i valimine europarlamenti. Tõenäoline just seepärast, et ta on esinumber, aga ebatõenäoline, et ta on Rahvaliidust. Samas tundub ikkagi reaalsem üks koht Rahvaliidule, kui kolm kohta reformile või IRL-ile. Aga kui me elame, siis me näeme!
Seggens!



2 responses to “Europarlamendi valimised – kas noorpoliitikute võidukäik?”
kr6biseb
veebruar 10th, 2009, 18:49
Jugo, mul kõht valutab naermisest.
yugoslav
veebruar 12th, 2009, 15:51
jees jees palgapäev
1 Trackbacks / Pingbacks
Minu bloginduse tipphetk? « T*ravart ehk reeturi reetmised märts 21st, 2009, 17:35
[...] 21, 2009 Olen tahtnud sellest juba varem kirjutada. Teadupärast kirjutasin ma mõned ajad tagasi Europarlamendi valimistest ning noorpoliitikutest. Mainitud sai ka Rahvaliidu esinumbrit Anto Liivat’it. Mõned päevad peale postitust [...]