2008. aasta kevadel, kui ilmus HU? debüütalbum “Film”, oli tegu täieliku sensatsiooniga Eesti popmuusikas. Vähemalt minu jaoks. Vähemalt veel mõne jaoks. Ilmselgelt pole ükski lugulaul taasiseseisvumise ajal sellist kõmu tekitanud nagu seda tegi “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Tegu on väga hea albumiga, siiani. Kas Hannaliisa Uusma, Bert Prikenfeld ja Leslie Laasner teevad seda jälle?

HU2

Ma püüan võtta antud albumit eraldiseisvana, aga paratamatult tulevad sisse pisukesed võrdlusmomendid debüütalbumiga. Igatahes.

Neli singlit lasti välja enne kui plaat ilmus. “Elupõletaja”, “Mina ise”, “Rüütlid”, “Miks ainult mõni asi on nii hea?”. Ilmselgelt on nendest neljast ja üldse terve albumi nõrgim lugu “Rüütlid”. Sõnad, mulle tundub, on justkui pastakast välja imetud. Üle pingutadud. Saund pole ka suurem asi. Niiöelda singlitest meeldib enim mulle “Miks ainult mõni asi on nii hea?”, kaasa teeb muide Kare Kauks.

Kuulates aga albumit tervikuna, oskan öelda vaid niipalju, et ei saa sellest päris täpselt aru. Kui juba esimese albumi pealkiri oli “Film”, siis sellise tervikliku mulje see ka jättis. Algus ja lõpp ning vahepeal ka stoori. Aga suhteliselt mitte midagi ütleva tiitliga teine album on rohkem kõikuv. Näiteks lugu “Tüdrukud tantsida” on oma meloodia poolest selline veidikene Koit Toome “Nädalalõpu” moodi. Samas sisaldab see laul HU?-le omast lüürikat ning see lugu suhtkoht kummitab päevasel a’al.

Muidugi räägivad HU? sõnad elust enesest, mõnikord õnnestunumalt, mõni kord mitte. Näiteks “Rist ja viletsus” on puhtalt majandussurutise träkk. Maakoha jaanituli on seekord mainitud laulus pealkirjaga “UFO jaanitulel”. Eks nipet-näpet leiab veel seal. “Tähed” on näiteks hea lugu. Aga. Ma ei jaga siinkohal endast targemate ja elukogenumate muusikakriitikute vaimustust sellest albumist. Ma pigem kuulan parema meelega “Filmi” täies pikkuses ja nelja-viite träkki uuelt albumilt.