22. märtsil olen kirjutanud postituse pealkirjaga “Natuke igav on”. See on mul mustanidte listis. Just äsja avasin selle, ent pealkirjast rohkemat seal ei ole. Mäletan aga, et tahtsin kirjutada valimistevaba aastast, mis tol ajahetkel tundus kaunikesti igav. Miks ma seda postitust ei avaldanud? Ju ei osanud ma midagi mõistlikku kirjutada. Ja jumal tänatud. Viimane kuu on olnud küll üpriski tormiline. Alustades NO99 teatri Ühtse Eesti ja roheliste väljaviskamisega erakonnast ning lõpetades Karel Rüütli tagasiastumisega ja Villu Reiljani süüdimõistmisega pistiseskandaalis.

Villu Reiljan

Täna on lein eesti poliitikas. Mitte kõigi jaoks, aga mõndade jaoks kindlasti. Näiteks Mai Treial tundus olevat justkui nutu äärel AKle intervjuud andes ning sessamuses uudistesaates räägiti Villu Reiljanist justkui varalahkunust. Ja ehk see ongi lahkumine. Suurelt ja seda kõige negatiivsemas mõttes. Mulle hetkel ei meenu, et taasiseseisvumise ajal on sellise kaliibriga poliitik kriminaalkorras süüdi mõistetud. Samas olen ma ilgelt noor ka veel, et värskendage mu mälu, juhul kui on midagi värskendada.

Nüüd on Villult võetud kõik mis võtta annab – töökoht, erakond, orden, eneseväärikus jne. Samas, kohus on oma otsuse teinud ning tuleb välja, et piiritu ahnus saab karistatud. Isegi eesti kohtusüsteemis, mida muidugi Villu teravalt kritiseeris.

Maadevahetuse keiss pole veel oma lõpplahendust saanud, aga kindlasti jäädakse selle tulemust huviga ootama. Nüüd jääb üle veel mõtiskelda, et mis saab Rahvaliidust. Ma olen korduvalt öelnud, et järgmistel valimistel künnist ei ületata. Siiski on mul kohati kahtlusi selles osas. Et äkki!? Aga tõenäoliselt mitte, sest näiteks Jaak Allik on sots juba praeguseks või siis kohe saamas.