Umbes-täpselt eelmise nädala laupäeval reliisis Genka oma lühimängiva, mille pealkirjaks “Oleg Kosjugini lugu”. Oleg Kosjugin peaks olema Genka ma ei tea mitmes alter ego. Viimastel aastatel saab teda kuulata Raadio 2 hommikuprogrammis “Silmad lahti”. Seda aga ainult reedeti, sest muul ajal istub Oleg kinnimajas.

Juba kevadel Genka rääkis, et mingid plaanid tal Oleg Kosjuginiga on ning laias laastus viis kuud hiljem on meil kõigil võimalus seda üllitist nautida. Just nimelt, meil kõigil, sest antud viisiketast, mida küll füüsilisel kujul ei eksisteeri, saab tasuta alla laadida Legendaarne Recordsi kodulehelt. Guugeldage ise ja tõenäoliselt leiate selle. Igatahes pidi Kosjugini lugu palju vähem ootama kui näiteks Iirise debüütalbumit, mille ilmumisaeg on lükatud uude aastasse. Oh well.

Aga asi on lihtne ja aus. 7 rada, millest esimene on intro, tuntud ka kui doksarja “Kriminaalne Venemaa” saundträkk. “General Lös” tutvustab meile Olegi ennast, “Curacao” viib meid kurssi narkodiileri elu ja toimetustega, “Kukeseen”, minu lemmik, on inspireeritud sellest eesti mükopervist, kes Helsingi turul Soome politseiga kakles, “Über Cola” räägib kokaiinist, ilmselgelt, ning mida head ta teinud on, “Marraskil” selgitab, miks litside põlved on punased ja marraskil, “407 Karaati” annab aga aimu, kui heade skillidega ehtevargad on. Vähemalt mina olen nii aru saanud.

Kui oli teada, et 22. oktoobril saab selle EP alla laadida, siis see mõte kummitas mind terve päev, sest miskipärast ma ei saanud seda kohe alla tirida. Aga õhtul, kui kätte sain, ootasin kojujõudmist, et enne magamaminekut saaks rahulikult süvenedes selle läbi kuulata. Ja ootus igatpidi õigustas end. Ma pole küll eriline hiphopguuru, aga mingil määral olen ikkagi kursis selle žanri tegemistega. Muidugi rohkem Eesti poolel kui väljamaa. Ent käesolev EP on justkui komplektlõuna. Käid välja mingi kolm euri (muidugi antud juhul ei pea sedagi tegema) ja saad prae, magustoidu, klaasi morssi ja paremal juhul ka supi alustuseks. Sööd ära, loed ajalehte kõrvale ning sööklast väljudes on tunne, et see läks õigesse kohta. Just täpselt sama keiss on Oleg Kosjugini looga, see lihtsalt läks ja läheb õigesse kohta. Ma ei oska seda seletadagi. Ma ei kuula seda kaks nädalat jutti, iga päev üks kord läbi, nagu on vahest juhtunud mõne teise albumiga. Ma tean, millal mul on see õige tunne, et kuulata ja siis ma niisama lihtsalt seda teengi. Elu on lill.