Tere ja head uud aastat!

Täna on selline hea päev, kus saab visata pilgu möödunud poliitika-aastasse ning mõtiskleda, mida toob uus 2012. aasta.

Lugesin eile Postimehe aastalõpulisast Argo Ideoni mõtisklusi 2011. aasta poliittuultest Eestis ning pean temaga väga nõustuma. Kirjutas ta, et tegu oli kõik-jäi-samaks aastaga, sest vaatamata kahtedele valimistele suurt midagi ei muutunud. Jätkab meil sama valitsus, jätkab ka sama president. Isegi jõulude eelsed suuremad skandaalid hakkavad iga aastaseks traditsiooniks saama.

Jäägu muidugi igaühe enda otsustada, kas jätkuv parempoolne valitsus on meile hea või halb, aga pean nõustuma, et neli erakonda Riigikogus kisub väga üheülbaliseks. Kas just Rahvaliit on see jõud, mida vaja või siis rohelised, aga praegu on ehk liiga must-valge kõik ning leian, et paljude eestlaste huvid on jäänud Riigikogus esindamata. Samuti on häirivaks asjaoluks valitsuse ülbus ja Riigikogu huinamuinamine. Valitsuse seisukohalt, ehk nii ongi õige?! Kui siin väga hakata küsima ja laskma arvamust avaldada, kas siis võib läbuks kätte minna ning ei jõutagi otsustega kuskile. (P.S. Selle lõigu esimene lause on täiesti ebaloogiline). Samas võiks ja peaks valitsus rahvaga rohkem suhtlema. Nagu Eesti Energiagi, ehk polegi probleem selles, et kümned tuhanded inimesed on elektrita või elektrihind pidevalt tõuseb, aga kui ei suhelda, siis tekib selline vimm, mis sünnitab siia ilma ainult anonüümseid hädaldavaid netikommentaatoreid. Mis puutub Riigikogusse, siis nemad võiksid ennast nähtavamaks teha. Kas või selle külje pealt, et inimesed ikka teaksid, kes Toompeal istuvad. Minu jaoks on vahest üllatus, et ohhoo, kas tõesti tema on ka parlamendis. Muidugi võiksin ise süveneda ja Internetist fraktsioonide nimekirju uurida, aga pole kadunud see tendents, et mõni inimene pole pea aasta jooksul kordagi sõna võtnud. See pole ehk primaarne, aga ma tahan näha, et nad midagi teevad. Jah, komisjonides käib põhitrall, seda nad korrutavad ka ise, aga rahvale oleks vaja seda näidata, ükskõik kuidas. Siis ehk jääb ka vingumist saadikute palga kohta vähemaks. Tahaks loota ju!

Ma pole siin kordagi sõna võtnud elamislubade skandaali kohta. Nüüd oleks viimane aeg seda teha. Olen ise IRLi liikmete nimekirjas, aga ilmselgelt pole ma aktiivne liige. Ma nagu esimese hooga ei süvenenud ja ei saanud seetõttu olukorra tõsidusest aru, aga väga suure pasa panid Raudne, Stelmach ja Kabrits maha. Minu teada istub Kabrits veel ka Riigikogus edasi, kuigi kamraadid on kõigilt oma poliitilistelt kohtadelt lahkunud, ka erakonnast. Kuulu järgi ajavat Kabrits umbes sellist juttu, et mina ei tea midagi, ma üleüldse ei teagi, kes Raudne ja Stelmach on. Jobu. Üks uusaasta poliitikasoove oleks, et ka Siim Kabrits lõpetaks oma aktiivse poliitikukarjääri. IRLi juurde tuleme aga mõne hetke pärast tagasi.

Tulles tagasi Argo Ideoni artikli juurde, siis ülejäänus tõesti, suurt midagi ei toimunud. Ehk oleks olnud kõige suurem pommuudis see, kui Jüri Ratas oleks saanud Keskerakonna esimeheks, aga kahjuks seda ei juhtunud ning peame leppima siiski mannetu poliitika-aastaga.

Kui lasta kiirelt käesolev aasta silme eest läbi, vaadata niiöelda tulevikku, siis midagi rõõmustavat ei ole meid ootamas. Vähemalt neid, kes kasvõi natukenegi huvituvad valimistest ja sellega seotud intriigidest. Sest, üllatus-üllatus, on meil valimistevaba aasta. Aga midagi siiski.

Juba käesoleva kuu lõpus toimub IRLi Suurkogu, kus valitakse erakonnale uus esimees ja juhatus ja muud mehed. Põhimõtteliselt on asjalood sellised, et pärast Suurkogu võib IRL oma nimest “I” ära koristada, sest Res Publica võtab suure tõenäosusega oma ning rahulolematutel kampsunitel suurt midagi teha seal pole. Vähemalt juhtivatel ametikohtadel. Mis saab pärast edasi? Kas aatemehed liituvad MTÜga Vaba Isamaaline Kodanik nagu on seda teinud nii mõnedki kampsunid ja ka muud poliitiliselt ja/või ühiskondlikult aktiivsed inimesed? Kas MTÜst kasvab välja tulevikus erakond? Tõnis Lukas lubas suvel, et järgmistel valimistel on uus poliitiline jõud esindatud, kuid ise kaldun arvama, et kui see jõud tuleb, siis pigem 2015. aasta RK valimisteks. Kohalikel valimistel on muud plaanid veel.

Sotsidel oli hea aasta. Kui enne olid nad sellised mittemidagiütlevad wannabe-sotsid, siis Mikseri juhtimisel on nende näkku hakanud tekkima konkreetsemad näojooned ning pole mitte midagi imestada, et küsitlustes on nad mööda tuhisenud kahest identiteedikriisis vaevlevast erakonnast. Käesoleval aastal jätkub nende ühinemine Vene Erakonnaga Eestis, mille reaalsemaid vilju saame maitsta mingil määra 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel ning huvipakkuvamad ringkonnad on Tallinn ja Ida-Virumaa kant, mis muidu on olnud Keskerakonna pärusmaaks. Viimastel valimistel vähemalt. Kas saavad sotsid ühinemisest loodetud kasu või lõikavad nad endale nüride vene kääride näppu, seda näitab, nagu ikka, aeg.

Kui vaadata üheskoos kahte küllaltki nimekat parteid – reformi ja keski – siis kahtlustan, et nende aasta tiksub suht samas taktis. Esimees neil ei vahetu ning jätkub tavapärane poliitbroilerite kasvatamine. Reformierakond võib muidugi siin mingi hetk väikese vimka IRLile visata ja nad üle parda heita. Saaksid nad kasvõi sotsidega koos riiki juhtida või soovi korral ka Keskerakonnaga. Ent, et partnerivahetus toimuks peaks juhtuma a) midagi IRL-is, et reform tahaks neist lahti saada b) midagi Keskerakonnas, et Ansip saaks Keskerakonnaga koostööd teha. Väga sisutühi ja utoopiline mõttekäik, aga poliitika on kord täis erinevaid üllatusi ja ei või iial teada, mis homne päev toob. Väga vabalt võivad IRL, SDE, KE end kokku võtta ja Reformi üle parda heisata.

Olen jõudnud oma sisepoliitise postituse kõige põletavama küsimuse juurde. Mis saab Evelyn Sepast?

Kevadistel Riigikogu valimistel nimekirja tahaotsa paigutatud ning lõppkokkuvõttes Riigikogu saadikukohast ilma jäänud Evelyn Sepast sai ühtäkki Edgar Savisaare suurim kritiseerija Kalle Laaneti ja Ain Seppiku kõrval. Kriitikanooli aga kauaks ei jätkunud, sest Sepa suu sulgeti rahaga ning sooja koha SA Tallinn 2011 juhatuses. Vaatame kalendrisse ning saame aru, et Kultuuripealinna aasta on läbi ja ega seda tööd kauaks sihtasutuses ka ei jätku. Kas Evelyn Sepp otsib taaskord üles odad ja tõrvikud ning asub pühasse ristisõtta oma isa ja vaimse liidri Edgar Savisaare vastu, et selle läbi kindlustada järgmine soe pink, kus punnitada põski ja teha tarka nägu? Või jääb SA Tallinn 2011 juhatuse liikme koht endise riigikogulase ja tantsutähe Evelyn Sepa jaoks viimaseks ning lahkub ta koos Siim Kabritsaga Eesti poliitikaareenilt? Uskuge mind, rahvas ei kaotaks mitte midagi sellest.

Head sõbrad, kaasteelised, aasta uus on alanud! Naudime seda aastat ning soovin teile kainet mõistust ja konstruktiivset meelt!