Suhteliselt äsja ilmus Postimehe online versiooni artikkel, mis teatab, et mullu hukkus liikluses 101 inimest. Märgiline arv, kas pole? Aga igaüks meist, eriti poliitikud, ei tohiks näha ainult seda arvu vaid hukkunud inimesi selle taga. Ma kirjutasin nimelt pealkirjas need kolm numbrit tühikuga. Kui võtta, et 1, 0 ja 1 pole eraldiseistes teab mis suured arvud, siis antud kontekstis on ka üks surm ilmselgelt liiga suur number. Kui ma käisin hiljuti autokoolis, siis sõiduõpetaja ka rääkis, et valitsus on võtnud mingiks ajaks eesmärgiks liiklussurmade arvu vähendamise nii, et see jääks alla saja. Nojah, mullu sai eesmärk täidetud ja vist isegi planeeritust varem, aga selline suhtumine on vale, ma leian. Ilmselgelt ei juhtu ühelgi aastal midagi sellist enneolematut, et ükski inimene liikluses surma ei saa. Aga eesmärk peaks olema säärane, et mitte ainult poliitikud, politseinikud ei peaks tegema kõik endast oleneva, et inimesed liikluses ei hukuks vaid mina, sina kui ka nemad peaksime natuke rohkem vaeva nägema selles suunas. Asi pole ainult selles, et ühe inimese surm tähendaks miljonitesse kroonidesse ulatuvat majanduslikku kahju vaid selles, et inimene kui selline on riigi ja rahva suurim vara. Pole inimest, pole probleemi? Pole inimest, pole meid.

Sessamuses Postimehe veebiversioonis jõudsin E24 artikli, mis viis mind Whatcar.ee, kus on avaldatud ARKi statistikat uute autode müügi kohta. Kasv, 66%, on päris suur. Automüüjatel on olnud ilmselgelt hea aasta. Ka majandus kasvas mullu usinalt. Viimase kvartali ja kokkuvõtvad numbrid tulevad Statistikaametist vist märtsikuus. Igatahes, me kõik teame, et kui majandusel läheb hästi siis kasvab liiklussurmade arv sama hästi. Aga see ei ole hea. Meenutades Ansipi legendaarset lauset, et kui see on kriis, siis selles kriisis ta tahabki elada. Mina vist ei tahaks, kui me vaatame seda väljaütlemist liiklussurmade kontekstis. Eriti kohatu oli omal ajal tollasel siseministril Jüri Pihli väljaütlemisi lugeda ja kuulda. Hõiskas ta, et liiklusõnnetuste ja -surmade arv on vähenenud politseiametnike ennastsalgavale tööle. Ma ei eitagi, et politsenikud poleks tööd teinud, aga miks nad seda praegu ei tee? Muidugi pean nentima, et olles viimastel aastatel Eestis palju ringi sõitnud, on politseid liikluses nö korda loomas aina vähem näha. Ja kui tulla Pihli juurde tagasi, siis tema ametiaeg oli veel siis, kui majanduskriis oli hoo sisse saanud.

Kokkuvõttes. Ühest küljest tuleb suunata rahasid liiklusohutusse ja politseinike töösse, et inimeste tähelepanu pöörata antud probleemile. Teisest küljest tuleb juba maast-madalast kasvõi väevõimuga inimestele selgeks teha, et ei ole mõtet munni mängida, sest teadupärast on nende 101 inimese hulgas palju neid, kes on hukka saanud teiste inimeste idiootse ja egoistliku käitumise tõttu.

Ma olen rääkinud.