See oli 23. detsember, kui ma hakkasin Viljandist Tartusse sõitma. Oli harukordselt päikseline ilm ning raadiost hakkas kõlama värskelt möödunud aasta Eesti parima bändi Ewert And The Two Dragonsi “Jolene”. Aga mitte originaal vaid Janek Murdi nägemus sellest. Janek Murd koos Erkki Teroga ongi eesti popsud ning seesamune “Jolene” on üks lugudest nende aasta lõpus ilmunud duubelkogumikult. Kuulates toda lugu tundsin vajadust endalegi hea annus ulmepoppi muretseda. Käies selsamusel jõululaipäeva eelsel päeval plaadipoes, pidin nentima, et müügile pole see veel jõudnud. Läks natuke aega, aastanumber vahetus ja oli see äkki nüüd teisipäeval, mil ma sain juba väljanägamiselt ulmepopiliku plaadikarbi koos seal pesitsevate viisiketastega omanikuks. Kuigi ilmus 2011. aasta lõpus võib pidada Eesti Popsi teist kogumikku alanud aasta võrratuks avapauguks, mis heidab pilgu eesti popi kahele möödunud aastale. Hetkel räägitakse nii Terost kui ka Murdist ning nende koostatud kogumikust mitte ainult siin blogis vaid ka mujal meedias ja veebiavaruses üpris palju. Ja see on hea, sest Eesti Pops II on hea. Esiteks sellepärast, et siin on palju avastamisrõõmu, sest aja- kui ka teatud vaimsete ressursside puudumiste tõttu pole pilk ja kõrv igale poole ulatunud. Siis leiab siit mitmeid varemkuuldud lugusid nagu eespool nimetet “Jolene” kui ka Genka aka Oleg Kosjugini “Curacao” või HU? “UFO jaanitulel” või Vaiko Epliku “Ebaõnn naeratab”, mis on saanud kas kergelt hirmuäratava kajaefektid või elektroonilised instrumendid on asendunud karmide kidrariffidega. Samuti leidsin siit Ans. Anduri loo “Öö ja päev” ja Marten Kuninga “Küll nokib häsi”, mida pole varem avaldatud ning hakkavad platseeruma tulevastel albumitel antud nimede poolt. See paneb omakorda ootama nende üllitisi.

Kuigi tegemist on kogumikuga, kaks ja pool tundi musa, 42 esitajat, kes pole kõik ühe latiga löödud. Aga kõlab kokku nagu ühe mitmenäolise artisti poolt tehtud megaalbum.

Jah, Eesti Pops II on kuradima hea algus muusika-aastale 2012 ning on alust arvata, et ka ülejäänud kolmsada ja ma ei tea kui palju päevi veel, saavad olema vähemalt sama head, kui mitte paremad.