Viimaste päevade jooksul olen mitu korda mõelnud, et kirjutan viimaste päevade sündmustest poliitikas, aga siis mingil põhjuse olen selle tegemata jätnud. Kuna hetkel on mul suht-koht viimane võimalus seda teha, siis püüan mõtted kokku koondada ja öelda, mis mul veel öelda on.

Kuna möödunud aasta lõppes IRL-i elamisloaskandaaliga, siis on ju täiesti ilmselge ja loogiline, et siseministeerium koos oma IRL-i kuuluva ministriga võttis appi oma haldusalasse kuuluva Kaitsepolitsei ning üheskoos hakati Keskerakonda kottima, sest nii on õige ja hea ning saab tähelepanu IRL-i asjadelt kõrvale viia. Muidugi võib ju näiteks Priit Toobal niiviisi arvata, ütles ju tema, et kapo segamine päevapoliitikasse on nõme. Kindlasti on veel mõni keskerakondlane, kes niiviisi arvab.

Kui vaadelda neid kahte “skandaali” ehk siis elamisloa ja mõjuvõimu oma, siis mina ei hakka ütlema, et näe, see on palju hullem ning too teine mitte nii väga. Mind häirib nende jamade juures see, et inimesed, kes on rahva poolt valitud Riigikokku, kes saavad piisavalt mõistlikku palka, peavad ikka kõrvalt mingeid hämaraid tehinguid ajama. Tõsi, mõlema loo puhul pole kedagi süüdi mõistetud ning senikaua on nad süütud, aga kuna tegu on poliitikutega, siis peab neid paratamatult nö lõa otsas hoidma. Ehk ma väljendan ennast valesti, aga vahet pole. Mäletavasti tõstatasin ühes hiljutises postituses aasta põletavaima küsimuse, et mis saab Evelyn Sepast. Tuli välja, mõned päevad hiljem, et tema oma väikese meeskonnaga hakkab ajama Kultuurikatla tegemisi. Kahju. Oleks Evelyn praegu tööta, siis saaks ta Keskerakonna pihta oma sappi pritsida. Aga kuna viimasesse poliitskandaali on segatud ka SA Tallinn 2011, siis ei pruugi ka Evelyni tulevik roosiline olla. Kuigi jah, poliitikutega midagi tavaliselt ei juhtu.

Kui meenutada idaraha skandaali, mis on viimaste aastate üks suurimaid olnud, isegi AK erisaated, kus Kapo juht teeb avalduse jne, siis mis juhtus Savisaarega!? Mitte midagi, asi vaibus ja Keskerakond sai ikka hea hulga hääli Riigikogu valimistel. Õnneks mitte piisavalt, et võimule tõusta.

Ma olin ka kunagi noorem ja veel lollim, kui ma praegu olen ning imestasin, miks peab Riigikogulase palk nii kõrge olema. Muidugi peab kõrge olema, sest muidu hakkavad nad lollustega tegelema. Aga tuleb välja, et süües kasvab isu ning neljakordne eesti keskmine palk ei ole piisav. Evelyn Sepp istus vist kolm koosseisu Riigikogus, rõhk sõnal istus, sest millegi märkimisväärsega ta hakkama ei ole saanud. Teine samasugune saab olema Priit Toobal, kes pole ka mitte millegagi hakkama saanud, peale igasuguste jamade. Ja neid poliitikuid on veel ja veel. Ma ei räägi siin a la Jüri Jaansonist, kes on sõna otseses mõttes rahvasaadik, mitte poliitik, veel. Ma räägin nendest, kes on seal kanakasvatuses üles kasvatatud ja haritud, ent kasu on ilmselgelt rohkem ühest Jüri Jaansonist, kui viiest Priit Toobalist.

Muidugi omaette staar on Ester Tuiksoo, kes on jälle endale kahtlustuse külge pookinud. Nii nagu vanasti Jaak Allik, kes mingisse erakonda astus, siis see ka põhja läks (olgu see öeldud irooniaga), nii kavatseb ka hea Ester riburada pidi erakondi koos endaga peldikupotist alla tõmmata. Keskerakonna puhul palun väga. Kuigi seal on häid poliitikuid, ma usun, et on. Kurat võtaks, rohkem kui 10 000 liiget, kõik ei saa ju piidrid olla. Ka oleks Kadri Simsonist asja saanud, aga nii nagu Edgar Savisaar, kes on suurepärane poliitik, ainult et vaatab liialt ida poole, siis kas just suurepärane, aga väga hea poliitik on ka Kadri Simson, ainult et ta vaatab liialt Edgari poole.

Paari nädala pärast on kõik unustatud. Nii elamisload kui ka mõjuvõimuga kauplemised. Pilgud on pööratud IRL-i uue esimehe poole ning arutletakse, kas see või teine, suudab erakonna päästa halvimast. Ning seejärel, head lugejad, läheb elu edasi nii nagu mitte midagi poleks juhtunud.