Kuna möödunud aasta lõppes IRL-i elamisloaskandaaliga, siis on ju täiesti ilmselge ja loogiline, et siseministeerium koos oma IRL-i kuuluva ministriga võttis appi oma haldusalasse kuuluva Kaitsepolitsei ning üheskoos hakati Keskerakonda kottima, sest nii on õige ja hea ning saab tähelepanu IRL-i asjadelt kõrvale viia. Muidugi võib ju näiteks Priit Toobal niiviisi arvata, ütles ju tema, et kapo segamine päevapoliitikasse on nõme. Kindlasti on veel mõni keskerakondlane, kes niiviisi arvab.

Kui vaadelda neid kahte “skandaali” ehk siis elamisloa ja mõjuvõimu oma, siis mina ei hakka ütlema, et näe, see on palju hullem ning too teine mitte nii väga. Mind häirib nende jamade juures see, et inimesed, kes on rahva poolt valitud Riigikokku, kes saavad piisavalt mõistlikku palka, peavad ikka kõrvalt mingeid hämaraid tehinguid ajama. Tõsi, mõlema loo puhul pole kedagi süüdi mõistetud ning senikaua on nad süütud, aga kuna tegu on poliitikutega, siis peab neid paratamatult nö lõa otsas hoidma. Ehk ma väljendan ennast valesti, aga vahet pole. Mäletavasti tõstatasin ühes hiljutises postituses aasta põletavaima küsimuse, et mis saab Evelyn Sepast. Tuli välja, mõned päevad hiljem, et tema oma väikese meeskonnaga hakkab ajama Kultuurikatla tegemisi. Kahju. Oleks Evelyn praegu tööta, siis saaks ta Keskerakonna pihta oma sappi pritsida. Aga kuna viimasesse poliitskandaali on segatud ka SA Tallinn 2011, siis ei pruugi ka Evelyni tulevik roosiline olla. Kuigi jah, poliitikutega midagi tavaliselt ei juhtu.

Kui meenutada idaraha skandaali, mis on viimaste aastate üks suurimaid olnud, isegi AK erisaated, kus Kapo juht teeb avalduse jne, siis mis juhtus Savisaarega!? Mitte midagi, asi vaibus ja Keskerakond sai ikka hea hulga hääli Riigikogu valimistel. Õnneks mitte piisavalt, et võimule tõusta.

Ma olin ka kunagi noorem ja veel lollim, kui ma praegu olen ning imestasin, miks peab Riigikogulase palk nii kõrge olema. Muidugi peab kõrge olema, sest muidu hakkavad nad lollustega tegelema. Aga tuleb välja, et süües kasvab isu ning neljakordne eesti keskmine palk ei ole piisav. Evelyn Sepp istus vist kolm koosseisu Riigikogus, rõhk sõnal istus, sest millegi märkimisväärsega ta hakkama ei ole saanud. Teine samasugune saab olema Priit Toobal, kes pole ka mitte millegagi hakkama saanud, peale igasuguste jamade. Ja neid poliitikuid on veel ja veel. Ma ei räägi siin a la Jüri Jaansonist, kes on sõna otseses mõttes rahvasaadik, mitte poliitik, veel. Ma räägin nendest, kes on seal kanakasvatuses üles kasvatatud ja haritud, ent kasu on ilmselgelt rohkem ühest Jüri Jaansonist, kui viiest Priit Toobalist.

Muidugi omaette staar on Ester Tuiksoo, kes on jälle endale kahtlustuse külge pookinud. Nii nagu vanasti Jaak Allik, kes mingisse erakonda astus, siis see ka põhja läks (olgu see öeldud irooniaga), nii kavatseb ka hea Ester riburada pidi erakondi koos endaga peldikupotist alla tõmmata. Keskerakonna puhul palun väga. Kuigi seal on häid poliitikuid, ma usun, et on. Kurat võtaks, rohkem kui 10 000 liiget, kõik ei saa ju piidrid olla. Ka oleks Kadri Simsonist asja saanud, aga nii nagu Edgar Savisaar, kes on suurepärane poliitik, ainult et vaatab liialt ida poole, siis kas just suurepärane, aga väga hea poliitik on ka Kadri Simson, ainult et ta vaatab liialt Edgari poole.

Paari nädala pärast on kõik unustatud. Nii elamisload kui ka mõjuvõimuga kauplemised. Pilgud on pööratud IRL-i uue esimehe poole ning arutletakse, kas see või teine, suudab erakonna päästa halvimast. Ning seejärel, head lugejad, läheb elu edasi nii nagu mitte midagi poleks juhtunud.

Kuigi tegemist on kogumikuga, kaks ja pool tundi musa, 42 esitajat, kes pole kõik ühe latiga löödud. Aga kõlab kokku nagu ühe mitmenäolise artisti poolt tehtud megaalbum.

Jah, Eesti Pops II on kuradima hea algus muusika-aastale 2012 ning on alust arvata, et ka ülejäänud kolmsada ja ma ei tea kui palju päevi veel, saavad olema vähemalt sama head, kui mitte paremad.

Sessamuses Postimehe veebiversioonis jõudsin E24 artikli, mis viis mind Whatcar.ee, kus on avaldatud ARKi statistikat uute autode müügi kohta. Kasv, 66%, on päris suur. Automüüjatel on olnud ilmselgelt hea aasta. Ka majandus kasvas mullu usinalt. Viimase kvartali ja kokkuvõtvad numbrid tulevad Statistikaametist vist märtsikuus. Igatahes, me kõik teame, et kui majandusel läheb hästi siis kasvab liiklussurmade arv sama hästi. Aga see ei ole hea. Meenutades Ansipi legendaarset lauset, et kui see on kriis, siis selles kriisis ta tahabki elada. Mina vist ei tahaks, kui me vaatame seda väljaütlemist liiklussurmade kontekstis. Eriti kohatu oli omal ajal tollasel siseministril Jüri Pihli väljaütlemisi lugeda ja kuulda. Hõiskas ta, et liiklusõnnetuste ja -surmade arv on vähenenud politseiametnike ennastsalgavale tööle. Ma ei eitagi, et politsenikud poleks tööd teinud, aga miks nad seda praegu ei tee? Muidugi pean nentima, et olles viimastel aastatel Eestis palju ringi sõitnud, on politseid liikluses nö korda loomas aina vähem näha. Ja kui tulla Pihli juurde tagasi, siis tema ametiaeg oli veel siis, kui majanduskriis oli hoo sisse saanud.

Kokkuvõttes. Ühest küljest tuleb suunata rahasid liiklusohutusse ja politseinike töösse, et inimeste tähelepanu pöörata antud probleemile. Teisest küljest tuleb juba maast-madalast kasvõi väevõimuga inimestele selgeks teha, et ei ole mõtet munni mängida, sest teadupärast on nende 101 inimese hulgas palju neid, kes on hukka saanud teiste inimeste idiootse ja egoistliku käitumise tõttu.

Ma olen rääkinud.

Täna on selline hea päev, kus saab visata pilgu möödunud poliitika-aastasse ning mõtiskleda, mida toob uus 2012. aasta.

Lugesin eile Postimehe aastalõpulisast Argo Ideoni mõtisklusi 2011. aasta poliittuultest Eestis ning pean temaga väga nõustuma. Kirjutas ta, et tegu oli kõik-jäi-samaks aastaga, sest vaatamata kahtedele valimistele suurt midagi ei muutunud. Jätkab meil sama valitsus, jätkab ka sama president. Isegi jõulude eelsed suuremad skandaalid hakkavad iga aastaseks traditsiooniks saama.

Jäägu muidugi igaühe enda otsustada, kas jätkuv parempoolne valitsus on meile hea või halb, aga pean nõustuma, et neli erakonda Riigikogus kisub väga üheülbaliseks. Kas just Rahvaliit on see jõud, mida vaja või siis rohelised, aga praegu on ehk liiga must-valge kõik ning leian, et paljude eestlaste huvid on jäänud Riigikogus esindamata. Samuti on häirivaks asjaoluks valitsuse ülbus ja Riigikogu huinamuinamine. Valitsuse seisukohalt, ehk nii ongi õige?! Kui siin väga hakata küsima ja laskma arvamust avaldada, kas siis võib läbuks kätte minna ning ei jõutagi otsustega kuskile. (P.S. Selle lõigu esimene lause on täiesti ebaloogiline). Samas võiks ja peaks valitsus rahvaga rohkem suhtlema. Nagu Eesti Energiagi, ehk polegi probleem selles, et kümned tuhanded inimesed on elektrita või elektrihind pidevalt tõuseb, aga kui ei suhelda, siis tekib selline vimm, mis sünnitab siia ilma ainult anonüümseid hädaldavaid netikommentaatoreid. Mis puutub Riigikogusse, siis nemad võiksid ennast nähtavamaks teha. Kas või selle külje pealt, et inimesed ikka teaksid, kes Toompeal istuvad. Minu jaoks on vahest üllatus, et ohhoo, kas tõesti tema on ka parlamendis. Muidugi võiksin ise süveneda ja Internetist fraktsioonide nimekirju uurida, aga pole kadunud see tendents, et mõni inimene pole pea aasta jooksul kordagi sõna võtnud. See pole ehk primaarne, aga ma tahan näha, et nad midagi teevad. Jah, komisjonides käib põhitrall, seda nad korrutavad ka ise, aga rahvale oleks vaja seda näidata, ükskõik kuidas. Siis ehk jääb ka vingumist saadikute palga kohta vähemaks. Tahaks loota ju!

Ma pole siin kordagi sõna võtnud elamislubade skandaali kohta. Nüüd oleks viimane aeg seda teha. Olen ise IRLi liikmete nimekirjas, aga ilmselgelt pole ma aktiivne liige. Ma nagu esimese hooga ei süvenenud ja ei saanud seetõttu olukorra tõsidusest aru, aga väga suure pasa panid Raudne, Stelmach ja Kabrits maha. Minu teada istub Kabrits veel ka Riigikogus edasi, kuigi kamraadid on kõigilt oma poliitilistelt kohtadelt lahkunud, ka erakonnast. Kuulu järgi ajavat Kabrits umbes sellist juttu, et mina ei tea midagi, ma üleüldse ei teagi, kes Raudne ja Stelmach on. Jobu. Üks uusaasta poliitikasoove oleks, et ka Siim Kabrits lõpetaks oma aktiivse poliitikukarjääri. IRLi juurde tuleme aga mõne hetke pärast tagasi.

Tulles tagasi Argo Ideoni artikli juurde, siis ülejäänus tõesti, suurt midagi ei toimunud. Ehk oleks olnud kõige suurem pommuudis see, kui Jüri Ratas oleks saanud Keskerakonna esimeheks, aga kahjuks seda ei juhtunud ning peame leppima siiski mannetu poliitika-aastaga.

Kui lasta kiirelt käesolev aasta silme eest läbi, vaadata niiöelda tulevikku, siis midagi rõõmustavat ei ole meid ootamas. Vähemalt neid, kes kasvõi natukenegi huvituvad valimistest ja sellega seotud intriigidest. Sest, üllatus-üllatus, on meil valimistevaba aasta. Aga midagi siiski.

Juba käesoleva kuu lõpus toimub IRLi Suurkogu, kus valitakse erakonnale uus esimees ja juhatus ja muud mehed. Põhimõtteliselt on asjalood sellised, et pärast Suurkogu võib IRL oma nimest “I” ära koristada, sest Res Publica võtab suure tõenäosusega oma ning rahulolematutel kampsunitel suurt midagi teha seal pole. Vähemalt juhtivatel ametikohtadel. Mis saab pärast edasi? Kas aatemehed liituvad MTÜga Vaba Isamaaline Kodanik nagu on seda teinud nii mõnedki kampsunid ja ka muud poliitiliselt ja/või ühiskondlikult aktiivsed inimesed? Kas MTÜst kasvab välja tulevikus erakond? Tõnis Lukas lubas suvel, et järgmistel valimistel on uus poliitiline jõud esindatud, kuid ise kaldun arvama, et kui see jõud tuleb, siis pigem 2015. aasta RK valimisteks. Kohalikel valimistel on muud plaanid veel.

Sotsidel oli hea aasta. Kui enne olid nad sellised mittemidagiütlevad wannabe-sotsid, siis Mikseri juhtimisel on nende näkku hakanud tekkima konkreetsemad näojooned ning pole mitte midagi imestada, et küsitlustes on nad mööda tuhisenud kahest identiteedikriisis vaevlevast erakonnast. Käesoleval aastal jätkub nende ühinemine Vene Erakonnaga Eestis, mille reaalsemaid vilju saame maitsta mingil määra 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel ning huvipakkuvamad ringkonnad on Tallinn ja Ida-Virumaa kant, mis muidu on olnud Keskerakonna pärusmaaks. Viimastel valimistel vähemalt. Kas saavad sotsid ühinemisest loodetud kasu või lõikavad nad endale nüride vene kääride näppu, seda näitab, nagu ikka, aeg.

Kui vaadata üheskoos kahte küllaltki nimekat parteid – reformi ja keski – siis kahtlustan, et nende aasta tiksub suht samas taktis. Esimees neil ei vahetu ning jätkub tavapärane poliitbroilerite kasvatamine. Reformierakond võib muidugi siin mingi hetk väikese vimka IRLile visata ja nad üle parda heita. Saaksid nad kasvõi sotsidega koos riiki juhtida või soovi korral ka Keskerakonnaga. Ent, et partnerivahetus toimuks peaks juhtuma a) midagi IRL-is, et reform tahaks neist lahti saada b) midagi Keskerakonnas, et Ansip saaks Keskerakonnaga koostööd teha. Väga sisutühi ja utoopiline mõttekäik, aga poliitika on kord täis erinevaid üllatusi ja ei või iial teada, mis homne päev toob. Väga vabalt võivad IRL, SDE, KE end kokku võtta ja Reformi üle parda heisata.

Olen jõudnud oma sisepoliitise postituse kõige põletavama küsimuse juurde. Mis saab Evelyn Sepast?

Kevadistel Riigikogu valimistel nimekirja tahaotsa paigutatud ning lõppkokkuvõttes Riigikogu saadikukohast ilma jäänud Evelyn Sepast sai ühtäkki Edgar Savisaare suurim kritiseerija Kalle Laaneti ja Ain Seppiku kõrval. Kriitikanooli aga kauaks ei jätkunud, sest Sepa suu sulgeti rahaga ning sooja koha SA Tallinn 2011 juhatuses. Vaatame kalendrisse ning saame aru, et Kultuuripealinna aasta on läbi ja ega seda tööd kauaks sihtasutuses ka ei jätku. Kas Evelyn Sepp otsib taaskord üles odad ja tõrvikud ning asub pühasse ristisõtta oma isa ja vaimse liidri Edgar Savisaare vastu, et selle läbi kindlustada järgmine soe pink, kus punnitada põski ja teha tarka nägu? Või jääb SA Tallinn 2011 juhatuse liikme koht endise riigikogulase ja tantsutähe Evelyn Sepa jaoks viimaseks ning lahkub ta koos Siim Kabritsaga Eesti poliitikaareenilt? Uskuge mind, rahvas ei kaotaks mitte midagi sellest.

Head sõbrad, kaasteelised, aasta uus on alanud! Naudime seda aastat ning soovin teile kainet mõistust ja konstruktiivset meelt!

Mina aga otsustasin end kokku võtta ja võtta kokku muusika-aasta 2011. Jätkuvalt tuletan meelde, et kõik alljärgnev lähtub minu ja ainult minu enda vaatevinklist.

Eesti

Mida aasta edasi seda tõsisemalt ma olen hakanud muusikasse süvenema, eriti kodumaisesse kraami. Nii ka siis tänavu, mil ühel kevadisel päeval otsustasin muretseda Ewert And The Two Dragonsi teise albumi “Good Man Down”. Mõnda singlit oli raadios varem kuulanud, aga ma ei olnud veel päris kindel, et kas see kõik võiks mulle meeldida. Kui plaat ostetud ja mõned korrad läbi kuulatud, sain aru, et tegu on millegi suurega. Ja tõsi, ma nüüd ei tea, kui tõsiselt peaks võtma neid eesti müügiedetabeleid, aga küllaltki ilmselge on, et Ewert And The Two Dragons omasid seda aastat nii Eestis kui ka välismaal, seda siis selles mõttes, et nad on hakanud sillutama endale teed ka muudele turgudele. Miks mitte mõne aasta pärast Grammyle kandideerida, miks mitte. Aga fakt on see, et “Good Man Down” on mind enimmõjutanud album tänavu, ma arvan, et biidib ka välismaise parima plaadi seekord ära. Vist küll jah.

Kui nüüd veel kedagi välja tuua:

Sõpruse Puiestee “Planeetidegi vahel kehtib raskus” – Fifty-fifty plaat, kus pooled lood varemilmunud ja pooled uued, kaasa teeb Merili Varik nii mitmeski loos. Kirjutas vist Esme Kassak Postimehe AK-s, et mis oleks veel siis olnud, kui kõik lood olnuks uued. Tõsi, suvel paitas ka minu meeli antud plaat.

Laika Virgin – Omanimeline debüütalbum, kus kaasa teevad näiteks Kene Vernik, Robin Juhkental, Marten Kuningas, Jarek Kasar. Kusjuures ma hullult ootasin seda plaati. Nende singlid “Nähtamatu” ja “Ilusad inimesed” olid piisavalt head, et ootusärevust tekitada. On ka instrumentaallugusid, kus keegi ei laulagi (üllatus-üllatus). Üleüldse ma olen instrumentaali rohkem kuulama hakanud.

Outloudz “Wide awake” – Kui Stig Rästa hakkas laulma. Mullu suvel, kui ilmus neilt esimene singel “It Was You” arvasin, et tegu hakkab olema rohkem sellise süntpoppi viljeleva grupiga, aga neil on ikka muud pillid ka – trummid, kitarrid, bassid. Ilmselgelt sai tuule tiibadesse konkursil “Eesti Laul 2011″ looga “I Wanna Meet Bob Dylan”, mis tõenäoliselt püüab kõrget kohta ka tänavusel R2 Aastahiti küsitlusel.

Dagö “Plaan Delta” – Tegelikult oli see ootamatu. Mina olin aru saanud, et Dagö on tegevuse lõpetanud ja siis, oblaa, täispikk juba müügil. Teades natuke Dagö käekirja, siis ei pidanud väga pettuma. “Peldikus veedetud aastad” oli vist minu jaoks kordaläinumad lugusid sellelt plaadilt.

Mantra Gora “Haldjatants” – Tsiteerides nende enda looga antud plaadilt – ah kui hea! Nagu ma olen aru saanud, hakkasid Mantra Gorat ajama Marilyn Jurman ja Elerin Velling juba sel ajal, kui Eesti oli värskelt vastu võetud Euroopa Liidu liikmeks ning me ei teadnud midagi majandusbuumist ja eurost. Tänavu jõudsid nad tähtsa tähiseni, mil anti välja debüüt ning on ka minu kõrvust need malbed hääled ja hääd pillisaundid mitmed-setmed korrad läbi käinud. Lemmiklugu on “Kevad” – ja mis siis kui aprillis hakkab sadama lund?

Kosmikud “Öö ei lase magada” – depressiivrokki viljelevad vanamehed said järjekordse sooritusega suurepäraselt hakkama. Olen ise selline muutuvate meeleoludega inimene ning on hea öösel autoga pikka maad sõita, olles ise nõutu ning kuulata väga valjult seda plaati. Kõik saab palju selgemaks.

Genka “Oleg Kosjugini lugu (EP)” – tõenäoliselt kõige parem tasuta EP tänavu. Teadupärast sai suvel A Le Coqi kuuspakiga kaasa Hu?, Inese ja Terminaatori lühimängivad, aga Genka üllitis on lihtsalt üle mõistuse. Seda kõige paremas mõttes muidugi. Mäletatavasti andsin loole “Kukeseen” hääle ka Aastahiti küsitlusel. Väga nätakas EP, väga nätakas.

Allan Vainola & Unenäopüüdjad “Igavene suvi” – Sain selle plaadi jõuludeks ning tegu siis teise plaadiga minu tagasihoidlikus kogus, kus Allan Vainola on kaasategev. Mulle kohutavalt meeldib lõõtspill siin, see avab hoopis teistsuguse külje selles muusikas ning ilma lõõtsata poleks unenäopüüdjad kindlasti need, kes nad on. Nimilugu “Igavene suvi” sobib praegusesse aega ju suurepäraselt, lund pole, kümme kraadi sooja. Nagu kehv Eestimaa suvi. Kusjuures see lugu on kirjutatud valmis 80ndate alguses.

Antud valik on ääretult väike ilmselgelt. Näiteks Smilersi “Viimasele” pole ma õieti küüsi taha saanud, August Hundi debüüti pole ka jõudnud süveneda. Siis on muidugi üüratu laadung sellist maa-alust muusikat, millest ma tahaksin kunagi osa saada, aga ma olen veel liiga piiratud mõtlemisega. Järgmine aasta veel ei jõua, aga 2013, why not?

Välismaa

Eile õhtul, enne magamajäämist, kuulasin ja mõtlesin ning jõudsin arusaamisele, et Foo Fightersi “Wasting Light” on ikka see, mida oli tänavu vaja. Kui mõni aeg tagasi oli oht, et tüübid uut kraami ei salvesta, siis olgu jumal tänatud, et see lõplikult tõele ei vastanud. Lüürika on antud plaadil midagi sellist, mis ju otseselt pole näiteks minu tegemiste ja olemistega seotud, aga ma suudan mingil määral ennast samastada sellega. Mis on hea ja võrratu. Kui vahel tekib tunne, et nüüd on kuulatud küll, peaks pausi, siis ühel või teisel moel jõuan ma selle plaadi juurde tagasi ning kuulaksid seda justkui esimest korda. Kuulu järgi hakatakse uuel aastal uut materjali salvestama. Me ootame!

Kui nüüd veel midagi välja tuua:

M83 “Hurry Up, We’re Dreaming” – Tõenäoliselt parima pealkirjaga album käesoleval aastal. Selle prantsuse tüübi projektini jõudsin läbi singli “midnight City”. Siis avastasin, et tema lugu on ka mõne aja tagune “We Own the Sky”, mida on kaverdanud selline eesti neiu nagu Saara, siis oli loo nimeks “taevamenüü”. Igatahes, see on duubelplaat ning selle läbinärimiseks kulus ikka mitu head õhtut. Oli raske, aga tulemus oli midagi enneolematut. Mingi aeg mõtlesin, et kas ma olen üldse midagi nii head kunagi kuulanud. Päris mitu korda oli diivanil lamades ja M83-e kuulates tunna nagu oleksin keset 8-realist maanteed, kus autod edasi tagasi voorivad, samas teades, et minuga ei saa mitte midagi juhtuda. Päris huvitav.

Red Hot Chili Peppers “I’m With You” – Teine võrratu nimega album sel aastal. Päris võrratu on ka see, et suvel esinevad nad Maarjamaal. Ise vist paraku ei jõua, aga ehk mõni teine kord. Ma nüüd praegusel hetkel ei ole kindel, kas ka see album on nii võrratu, tunded on kahetised. Kui ma plaadi käima panen, näiteks autos, siis pole mul midagi selle vastu. Aga tänaval jalutades, või kodus passides, väga nagu ei köida. Kas tõesti on tegu taustamuusikaplaadiga. Ma ehk eksin, aga ei oska hetkel muud moodi ennast väljendada antud albumi kontekstis.

Kate Bush “50 Words for Snow” – Album, kus on seitse lugu, aga kestab ikka tunnijagu või nii. Kate Bushi igatpidi talvealbum oli minu enda jaoks suur eneseületus, sest mulle meeldis see. Aga, et see saaks meeldida, peab seda kuulama ja esialgu polnud see teps mitte lihtne tegevus. But I did it, ning kõheduse tekitamises on see album mihkel.

Coldplay “Mylo Xyloto” – staadionirokki viljelevast bändist on saanud peaaegu, et tavaline popbänd. Neil on siin omad momendid, aga neil on olnud paremaid plaate ning loodetavasti tuleb neil paremaid plaate.

Noel Gallagher’s High Flying Birds – Samanimeline album, mis läks mulle korda. “AKA.. What a Life” eriti. On ju Noel koos oma venna Liamiga maailma tuntumad tülitsevad vennad ning pärast Oasise laialiminekut on läinud mõlemad oma teed. Liam siis bändiga Beady Eye. Kui nüüd laias laastus vaadata, siis Oasise kaotus ma väga südamesse ei võta, sest HFB on parem kui lõpuaja Oasis, ning parem ka Beady Eye’st. Nii, et muusikamaailm on pigem võitnud sellest fopaast.

Kasabian “Velociraptor” – Nagu Coldplay puhul, on mõned säravamad hetked, muidu mittemidagiütlev. Paraku.

The Wombats “This Modern Glitch” – Millegipärast meenutab Wombatsi laulja üht Jonas Brothersi tüüpi, mispärast jätsin ehk ka kontserdile minemata. Aga tore bänd, mida on hea kuulata, maailma ei muuda, aga kujutan, et neid kuulates võib käest ära minna küll. Kes pole kuulanud, julgen soovitada. Ahjaa, vokaal tegelikult mulle meeldib, vähemalt saab aru, millest lauldakse.

Roxette “Charm School” – Tagasituleku album. Muidugi ei ole see enam see, mis nad tegid oma tipp-perioodil, aga lihtsalt peab Marie Fredrikssoni häält armastama. Puhtalt ta vokaali pärast peab “Charm School’i” kuulama, ja neil on häid lugusid ka siin.

White Lies “Ritual” – Selle aasta üks esimesi albumeid, mis saatis ming kevadeni välja, kuni kontsert sai nähtud. Kuulasin päris ribadeks koos esimese albumiga kahasse. Võrreldes esimesega, rohkem elektroonikat aga natukene helgem sõnade poolest. Üks ägedamaid lugusid aastast 2011,  ”Bigger Than Us”, pärineb ka siit.

Muidugi on ka läänes palju rohkem muusikat tehtud, mida võiks kuulata ning seejärel kiita/laita. Tahaks väga, aga ei jõua ja ei viitsi ja ei oska ehk.

Peale plaatide on ka palju lugulaule ilmunud, mis ühel või teisel põhjusel pole ehk sellel füüsilisel kujul kättesaadav olnud. Ma ei hakka neid kümneid ja kümneid laule siin välja tooma, aga üht ma ütlen – Lana Del Rey – tema on 2012. aasta nimi. Peab olema.

Aga natuke ka kontsertitest, ehk kekutamise ring. Tallinnas käisin tänavu kahel kontserdil – White Lies ja Hurts. Mõned festivalid nagu näiteks Rabarock, kus sai nähtud – Pendulum, Filter, Public Image Ltd, Mustasch, Orelipoiss, Winny Puhh, Kurjam, Rock Hotel, Abraham, DND, Ultima Thule, Ewert And The Two Dragons ja kindlasti midagi veel. Rock Ramp Viljandis ning seal sai käidud ainult Winny Puhhi vaatamas ja nagu õigele rokk-kontserdile omane, sain ka peksa natuke. Oli see Mõisakarneval Moostes, kus ma käisin? Vist jah ning seda puhtalt Toe Tagi pärast. See oli kuu-poolteist enne, kui meie seast lahkus Revo Jõgisalu. On nähtud ka Outloudzi esinemist ning miinuspoolele võiks koha tuua Getter Jaani ja Merlyn Uusküla esinemised. Ärge küsige miks. Kõige viimasem elusmuusika kontsert oli eelmisel nädalal Otepääl, kus Mari Pokinen ja Ott Kartau esinesid.

Kuna muusika on kultuur ja seda ma olen tänavu rohkem tarbinud kui kunagi varem, siis võin uhkusega öelda, et olen kultuurne inimene. Üheülbaline, aga siiski kultuurne

Soovin kõigile siinviibijatele meeleolukaid aasta viimaseid tunde ning parimat uut aastat!

See kõik pani mind mõtlema alkoholireklaami kui sellise peale üldiselt. Aeg-ajalt tuleb ka kallis Riigikogus arutlusele, et mida peaks selle va reklaamiga ette võtma. Kas näidata seda telerist ja avalikus ruumis või mitte? Ja iga kord, kuia on päevakorras ning meedia sellest kirjutab, mõtlen mina, et why not!? Mina küll ei vaja alkoholireklaami, iseasi küsimus on muidugi see, kas ma vajan alkoholi, aga see olgu mõne teise päeva teema. Ja laias laastus ehk oleks see kasulik ka meie järeltulevatele põlvedele. Ma muidugi ei eelda, et kui pole reklaami pole ka noori alkoholisõpru, aga kui üks inimene jätab end sellest võikast kraamist puutumata tänu sellele, et pole reklaami, siis asi seegi. Mulle kohati tundub, et Eestis, sest muust maailmat ma ei tea rääkida, on alkoholi reklaamimine sama mõttekas kui reklaamida näiteks õhku ja võimalusi selle hingamiseks. Meie meinstriim alkoholimaastik on siiski üks ja sama kogu aeg olnud. Jõulude ajal tulevad jõuluporterid, siis viinatootjad teevad mingi maitsega viinu, sama siidri- ja longeritootjad, aga lõpuks jäävad ikkagi Saku Originaal, A Le Coq Premium, Viru Valge, Gin Long Drink ja pirini siider. Muidugi see kogu traalivaali annab persetäiele inimestele tööd, aga mõttetuid töökohti on niigi palju.

Ma nüüd ei kujuta ette, kas ma vihastan nüüd mõne inimese välja, aga ma leian, et alkoholireklaami igasugu kaotamisega meie ühiskond ei kaotaks. Kas just võidaks, seda ma ei julge ka garanteerida, aga jääb lootus, et õhtuti näidatakse natuke rohkem saadet reklaamide vahele.

Ciao!

Ma tegelikult kirjutasin juba pühapäeval pika jutu valmis, kuidas ma tänavu koos sõpradega ja sadade eestlastega ei vii läbi kampaaniat nagu me mullu seda tegime. Samuti kirjutasin jooksval protsessist, kuidas valin tänavused kolm meeldejäävamat lugulaulu kodumaises ja välismaises arvestuses. Ja ajasin ka niisama muusikajuttu. Igatahes lõppes asi sellega, et pärast tunniajast uhamist jooksis mõte kinni ja too postitus rändas mustandite hulka. Täna leidsin aga uut inspiratsiooni, sest olen välja mõelnud, hetkel vähemalt Eesti arvestuses, kellele ma oma hääle annan. Hääletada saab muidugi siit!

Ja ma palun trummipõrinaid – kolm parimat/meeldejäävamat/huvitavamat singlit minu meelest on alljärgnevad:

1. Ans. Andur – Välismaistes hotellides

Pärast jõudmist Eesti Laulu finaali looga “Lapsed ja lennukid” on ans. Andur jõudnud ehk nii mõnegi eestlase muusikalisele toidulauale. Minu omale igatahes on ning ootan suure huviga nende järgmisel aastal ilmuvat albumit. “Välismaistes hotellides” on täis positiivset retrohõngu Tartu levimuusikapäevades, millest ma mitte midagi ei tea. Samas paneb see lugu unistama ja tahtma rännata välismaistes hotellides.

2. Greip – Vihma loits

Tuleb välja, et vokaalansambel Greip on tegutsenud juba 2006. aastast. Peaksin end rohkem kurssi viima muusikagruppide ajalooga. See selleks. Nii nagu dubstep on meinstriim, siis on igati tervitatav, et folkmuusika või siis folgisugemetega muusika (näiteks hetkel valitsev indie-folk meister Eestis – Ewert and the Two Dragons) jõuab üha rohkem, ma ei taha öelda, et massidesse vaid laiema kuulajaskonna ette. Mina, kes ma olin ehk 6 aastat tagasi võrdlemisi üheülbalise ja halva muusika kuulaja, olen ainult tänulik, et saan lõpuks kuulata head ja erinevat muusikat. Üks punkt Greibile!

3. Genka – Kukeseen

Tõenäoliselt käesoleva aasta parima EP pealt valisin Aastahiti vääriliseks ühe Oleg Kosjugini lugudest, Kukeseene. Irooline ent samas ülim lugu, eestlase tegemistest ja katsumistest Soomemaal. “See on klick-klack, kukeseen, suomen poliisi”. Super lugu!

Palun taaskord trummipõrinaid – välismaised kolm lemparlugu on alljärgnevad:

1. Lana Del Rey – Video Games

Mulle meenub. Sai tuldud linna pealt, kell oli kolm öösel, läpakas oli teleri taha ühendatud, heli vähe suurematest kõlaritest. See lugu ja video läks käima ja ma vaatasin ning suud maigutades püüdsin kaasa laulda, endal silmad imestusest pärani. Ja ma olin seda lugu kuulnud ja videot näinud enne kümneid kordi. Miski võlub mind selle juures.

2. Calvin Harris – Feel So Close

Head popmuusikat ka! See lugu on tänavu erilisem olnud kui teised.

3. Foo Fighters – These Days

Üks lemmikumaid albumeid on tänavu olnud Foo Fighters’i “Wasting Light” ja enim kordaläinud lugu “These Days”. Punkt ka neile.

Kui ma seda edetabelit, mis on ääretult subjektiivne ja ei pretendeeri absoluutsele tõele, siis ma ei kujuta ette, kui paljud neist jõuavad Tipp 40-sse. Aga see ei olegi eesmärk omaette. Kui ma tahtnuks seda teha, siis on piisavalt lugusid, mille vahel valida. Aga kuna olen teistsugune, kui teised, siis las jääda nii.

Äsja meist mahajäänud novembrikuu oli ilmselgelt tänavu väga eriline. Osa sai võetud ülemaailmsest vuntsikampaaniast Movember ja seda tegelikult juba teist korda. Tänavu oli aga palju erilisem kui eelmine aasta. Esiteks, aastaga on hakanud vuntsid paremini kasvama, sai täheldatud. Kui mullu pidin ripsmetuššiga neid rõhutama, siis nüüd sai nädalaga sama vunts ette, mis esimene kord oli kuu aja pingutamise tulemus. Ka oli kogu kampaania kui selline see aasta uhkem ja suurejoonelisem. Movembri-pioneerid Raadio 2-e hommikuprogrammis liitusid Movember Estonia haruga ning veel hommegi leiavad aset suurejoonelised lõpugaalad. Lisaks raadiolainetele edastati Movembri meeleolusid ka televisioonis, seda isegi kaks korda Ringvaate saates. Ja kolmas aspekt oli see, et omas seltskonnas ma polnud seekord üksi. Üheskoos on olnud vuntsikasvatamine traditsiooniks juba vanadel eestlastel ning nagu ikka toredate tegevuste juures, koos on fun.

Muidugi oli vuntsikuu üllas ülesanne juhtida tähelepanu meeste tervisprobleemidele. Ütlen ausalt, juhtisin nii mõnelgi hommikul, näiteks pühapäeva, tähelepanu oma terviseprobleemidele. Inimesed on olnud õnneks mõistvad ning alati hädast välja aidanud. Ja mitte ainult. Meeste tervis on selline sõimusõna ehk isegi, päris muidugi mitte, aga meedias ei saa meeste tervisest kui sellisest mitte alati heas kontekstis rääkida. Aga kuna ma olen teatud põhjustel pidanud käima arstide vahet ja sattus see laias laastus ka novembrikuusse, siis võin öelda, et mina olen terve kui purikas. Kas see oli nüüd vajalik informatsioon, ma ei tea.

Aga on 1. detsember, homme ajan vuntsid maha. See on nagu heade asjadega ikka, ei saa väga palju ka lasta olla, muidu mõte devalveerub. Kas ka decembeard ehk meeletu habemekasvatuskuu? Sama lugu, kampaania kampaania otsa ei täida lõpuks oma eesmärki. Seega, naudime lumist talveilma ning kohtuma Movember 2013 (ma pean järgmise aasta vahele jätma).

Surm on minu paljude hirmude kõrval ehk see kõige suurem. Muidugi pole probleem kõrges eas hinge heita, aga kui see peaks juhtuma sama ootamatult nagu esimene lumi keskmise eestlase jaoks siis oleks olukord üpris nutune. Inimeste probleem, ma leian, on paljuski see, et surma alahinnatakse. Ilmselgelt ei pea päevast-päeva sellele mõtlema, aga kuskil alateadvuses võiks olla arusaam, et tegelikult on asi naljast kaugel.

Miks ma seda üldse siin kirjutan? Teadupärast on iga inimese surm, olgu see siis “loomulikul” moel või mõne kohutava õnnetuse tagajärjel, siiski tragöödia. Ent paljuski käituvad inimesed ka ise enesetapjalikult, sellest ise aru saamata.

Tartu linn, kell on kaheksa õhtul, vihma sajab. Ma sõidan autoga, autod sõidavad vastu, nähtavus on võrdlemisi sitt, vaatamata sellele, et tänavavalgustus põleb. Ja siis suudab mõni jalgrattur lennata ülekäigurajale nii, et ma suure ehmatusega saan auto pidama. Muidugi on nüüd ratturitel õigus ülekäigurada ratta peal ületada, aga paljud ei tee seda nõutud jalakäija kiirusega. Aga kui mina või keegi teine ajab selle ratturi alla, siis kedagi enam ei huvita see ratturi kiirus, süütundega peab autojuht üldjuhul edasi elama.

Võeti vastu uus liiklusseadus suure kisa ja kära saatel. Muuhulgas peab pimedal ajal jalakäijad helkurit kandma ka linnas, mis siis, et tänavavalgustus põleb. Praegusel majanduskriisijärgsel ja -eelsel ajal on palju koonerdamist selle valgustusega ja arvestades üleüldist pimedat ja masendavat aega, on raske teele hüppavaid jalakäijad märgata. Samuti peavad ratturite sõiduvahenditel põlema ees valge ja taga punane tuli, et oleks lihtsam neid märgata. Õnneks, mida päev edasi, seda rohkem on ka eeskirjadest lugupidavaid inimesi nähe aga siiski on nad vähemuses nagu homod meie ühiskonnas.

Millegipärast jääb mulle mulje, et seadus tehakse suure hurraaga valmis, aga järelvalve teostamine on pehmelt öeldes nigel. Praegusel ajal, pange kasvõi kõik politsei- ja piirivalveameti üksused seda tööd tegema, oleks vajalik inimesi kottida sel teemal. Ma ei mõtle, et peaks igaühele trahvi tegema, sellest ei ole kasu, tuleb selgitada, selgitada ja selgitada ning anda neile kuraditele helkur. Muidugi nimi võiks kuskil kirjas olla, sest teistkordsel eksimisel peab ehk tõesti trahvima, põhimõtte pärast.

Ma ei püüa mängida mingit moraalijüngrit, mul endal oli helkur vist nädal aega, aga kadus teine ära. Uut pole veel võtnud. Aga see võimalik surm, mis alateadvuses kummitab, ei lase mul lambist ülekäigurajale hüpata, siis kui ise heaks arvan. Ma ei hüppa tundmatus kohas vette, või noh, ma ei hüppa üldjuhul üldse vette, sest ma tean oma võimeid või nende mitte olemasolu ja ma ei pea ennast mitte kellegile tõestama. Paraku peavad paljud enesetõestajad nüüd ülejäänud elu ratastoolis ringi hengama, kui on hästi läinud.

Kui tulla tagasi selle traagilise õnnetuse juurde, mis leidis aset Tallinna lasteaias, siis tundub elu ikka kohutavalt karm ja ebaõiglane, kuna üks ääretult väike eluküünal pidi kustuma. Samal ajal liiguvad meie seas ringi enesetapjad, kes ei anna endale aru elu kui sellise väärtusest. Eriti nõme.

Just äsja lõppes ETV pealt “Vabariigi kodanikud”, kus saatejuht Aarne Rannamäe küsis saatekülalistelt, et mis saab sellest jalgpallieufooriast siis, kui Eesti saab mõlemad mängud lihtlabaselt tappa. Tõesti, mis saab? On ju teada üldtuntud tõde, et kui 50st asjast teed hästi 49 ning ühe ootustele mittevastava, siis pööratakse ainult ja ainult tähelepanu sellele ühele. Kindlasti wannabe-spordifännid, kes väga suurel määral ei erine tavaliselt netikommentaatorist, pilluksid üüratut sappi koondise pihta. Mis siis, et mõned nädalad varem oleksid nad teinud koondises pallivatest mängijatest rahvuskangelased teinud. Pole ka mina tõsimeelne spordi- ja jalgpallifänn. Ma olen ilmselgelt uhke, kui eestlased spordimaailmas ilma teevad, aga kui nad peaksid pärast edu ebaõnnestuma, siis ma vist ikka väga ei hakka ruigama ja räuskama. Esimese hooga ei meenu vähemalt. Aga ma polegi mingi eriline haldjas.

Siiski olen püüdnud ennast ühest küljest positiivselt meelestada – pall on siiski ümmargune ja võidab see, kes lööb rohkem väravaid. Ent hoian ennast ka kahe jalaga maa peal, oleme isegi väga kaugele jõudnud ja kui me ka peaksime lahinguväljalt kaotajatena lahkuma, siis mina ei näe mingit põhjust hädakisaks. Okei, kui just meie mehed mingi 15 omaväravat ei kavatse lüüa nendes kahes mängus, siis ehk küll.

Nii et, head inimesed, hoidkem kainet meelt ja eelkõige ikka pöialt